19. märtsil 2016. aastal meie käisime Hendrik Arro külas ja panime tema mälestusi kirja. Hendrik Arro on sündinud 25. juulil 1925. aastal Tallinnas. Enne sõda õppis Riiklikus Inglise Kolledžis. 1943. aasta märtsis läks vabatahtlikuna Saksa sõjaväes moodustatud 127. (mere) Luurelennugruppi, kus teenis tehnilise personali hulgas ja sai lennukirelvuri väljaõppe. 1943. aasta septembris oli suunatud väljaõppmiseks lennukooli Grobina linnas. 1944. aasta juunis lõpetas lennukooli sõjaväelenduri kvalifikatsiooniga ning ta suunati 11. Öölahinglennugruppi (NSGr.11). Grupi koosseisus sooritas kokku 63 lahingulendu nii Narva kui ka Tartu rindel. Lahingutegevuse eest sai pronks ja hõbe rindelennuspange ning 2. klassi Raudristi. 18. septembril 1944. aastal lennugrupp baseerub Lätis, Blome lennuväljal, 24. septembril – Liepaja piirkonnas. 1. oktoobril Heiligenbeilil asuv NSGr.11 oli laiali saadetud. Isikkoosseis suunati Taani, Esbjerg linna, kus oli plaanitud moodustada langevarjurite rügement „Baltische Legion Falschirmarmee“ nime all. See ei olnud aga moodustatud ning 1944. aasta detsembri saadeti Hendrik Arro Dortmundi, õhutõrje-suurtükiväe gruppi nr.96. Pärast õhutõrje raskerelvade kasutamisväljaõpet saadeti 20. Relvagrenaderide SS-diviisi tagavarapataljoni. Selle koosseisus sattus rindele, Wittenbergi piirkonda, seejärel Tšehhoslovakkia territooriumile. 9. mail 1945. aastal Hendrik Arro sattus vangi tšehhi partisanidele. Sama aasta suvel õnnestus tal naasta Eestisse. 1946. aasta suvel lõpetas Tallinna Reaalkooli ja sama aasta sügisel astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti (Tallinna Tehnikaülikooli). 7. oktoobril 1950. aastal oli arreteeritud ja mõistetud 25 aastaks vangi. Kinnipidamiskohaks sai vangilaager Magadani oblastis. Vangilaagrist vabanes 17. septembril 1955. aastal välja antud amnestiaseadluse põhjal, pöördus tagasi Eestisse. Tal õnnestus õpinguid ülikoolis jätkata. Pärast ülikooli lõpetamist 1957. aastal on töötanud sama ülikooli sooj.

17. aprillil 2016.aastal meie klubi liikmed külastasid ja tegid korda ühishauad Aaspere mõisa pargis ning Rakvere kalmistul. Rakvere sõjalise au alleel vahetasime nõukogude armee teenistuse ajal hukkunud sõduride haudade püramiide uute plaatide vastu. Seejärel külastasime Rakvere linna Jumalaema Sündimise kiriku. Koguduse ülempreester Aleksandr Lebedev rääkis kiriku ajaloost, märtri Rakvere Isa Sergi elust ja vaimuvägiteost, kes on meie ühingu taevane kaitsepühak. Toimus palve Jumala klubi 2016. aasta hooaja tegutsemisõnnistusek.

16. aprillil 2016. aastal käisime Ljudmilla Borovskaja külas ja panime tema mälestusi kirja. Ljudmilla Borovskaja on sündinud 23.veebruaril 1923. aastal Leningradi oblasti Tosno linna lähedal. 1930. aastal kolis Leningradi. Enne sõda lõpetas keskkooli 8 klassi. 1939. aastal läks tööle mudelkingade vabrikusse. Õppides üheaastastel med.õdede kursustel osutas abi Talvesõjas haavata saanud sõduritele. 1941. aasta juulis astus vabatahtlikuna 3. Leningradi rahvakaitse diviisi, mille koosseisus osales Lõuna operatsioonirühma lahingutes. Pärast diviisi laialisaatmist Ljudmilla oli määratud vanem kirurgiaõe ametikohale 72. sanitaar-meditsiinilise pataljoni 67. laskurdiviisi. Ljudmilla Borovskaja oli demobiliseeritud tervislikel põhjustel 1944. aasta detsembris meditsiiniteenuste vanemaseersanti austmes. Autasustatud Suure Isamaasõja ordeniga (II järk), medalitega „ Nõukogude Arktika kaitsmise eest“, „Võidu eest Saksamaa üle“, aumärgiga „Otlitšnik sanitarnoi službõ“.

Mälestusraamat „Eesti“

Kuus pikka aastat on möödunud alates hetkest, kui tänu Anna Rahmanovale, saime kaheköitelise „Suure Isamaasõja 1941–1945 hukkunute mälestusraamatu“ skаneeritud materjalidega plaati Suure Isamaasõja Keskmuuseumist. Tänu rahvusvahelise meeskonna (Anton Jerjomenko Riiast, Natalja Gurova Tallinnast, Inna petrova Tšernomorskoje alevikust) usinale tööle skаneeritud materjalid on nüüd elektroonilisel kujul! Me tegime seda!!!

14. aprillil 2016. aastal meie Pärnu osakonna organisatsiooni liikmed koristasid ausamma ümbruse Sindi hävituspataljoni mahalaskmise kohal saksaväedega 8. augustil 1941. aastal Raekülas ja vennashaua natsismiterrori 1941-1944. aastate ohvrite territooriumi Reius. Vennashauas on maetud üle 700 inimest, sealhulgas lapsed.

9. aprillil 2016. aastal meie tankitõrje kaitsepuude ekspositsioon täienes veel ühe Tallinna kaitse 1941. aasta «osalejana». Täname kõiki klubi liikmeid, kes osalesid eksponaati transportimises ja paigutamises.

7. aprillil 2016. aastal käisime meie klubi auliikme Žurina Antonina Aleksejevna külas ja kinkisime talle traadita lauatelefoni.

2. aprillil 2016. aastal käisime Maria Barkova külas ja panime tema mälestusi kirja. Maria Barkova on sündinud 13. oktoobril 1919. aastal Smolenski oblasti Hislavitši külas. Enne sõda lõpetas keskkooli 7 klassi. Edasi töötas teeosakonnas, samas õppis õhtukoolis. Lõpetas Smolenskis pedagoogilised kursused. Oli suunatud kurtide laste õpetajaks Veliži linna. Alustas õpinguid Smolenski Pedagoogilises Seminaris, mille pidi katkestama sõja tõttu. Koos teiste pagulastega saabus Bologoje raudteejaama evakueerimiseks Arhangelski oblasti. Rong oli teel mitu korda rünnatud õhust vaenlaste poolt. Jõudes Velski linna, esialgu töötas raamatupidajana sovhoosis, seejärel brigadirina. 1942. aasta augustis oli mobiliseeritud Punalipu Balti laevastikku. Pärast karantiini ja sõduri baaskursuse läbimist Leningradis, suunati ta Lavensaari mereväebaasi. Teenistuse läbis staabis telefonistina, siis rannapatarei juhtimispunktis. 7. detsembril 1944. aastal demobiliseeriti tervislikel põhjustel madrusi austmes. Autasustatud Suure Isamaasõja ordeniga (II järk), medalitega „Leningradi kaitsmise eest“, „Võidu eest Saksamaa üle“.

2. aprillil 2016. aastal käisime Genrihh Borodankovi külas ja panime tema mälestusi kirja. Genrihh Borodankov on sündinud 2. veebruaril 1924. aastal Vologda oblasti Tšerepovetski rajooni Niazskoje alevikus. Enne sõda lõpetas keskkooli 7 klassi. 1940. aastal astus Tšerepovetski tehnikumi, töötas mehaanikuna masina-traktorijaamas. 29. novembril 1942. aastal mobiliseeriti Punaarmeesse. Pärast täpsuslaskuri kursuse läbimise teda määrati 259. laskurdiviisi 949. laskurpolku. Diviisi koosseisus osales lahingutes Ida-Ukrainas (Debaltsevo läbimurd, Donbassi, Zaporožje, Nikopoli-Krivoi Rogi pealetungioperatsioonid). 8. veebruaril 1944. aastal Genrihh Borodankov oli suunatud VNFSV Ülemnõukogu nimelise Moskva Punalipulise Jalaväekooli. 24. juunil 1945. aastal osales koondrühma koosseisus ajaloolisel võiduparaadil. Autasustatud ordenitega „Punane täht“, Suure Isamaasõja (II järk) ja medalitega „Vapruse eest“, „Lahinguliste teenete eest“ (2 tükki), „Võidu eest Saksamaa üle“.