26. ja 27. mail 2018. aastal meie organisatsiooni liikmed A.Melnikov ja N.Gurova osalesid steindimudelite näitusel «Minimaailm 2018″ Tallinnas, kus demonstreerisid oma töid.

Meie organisatsiooni juhatuse liige J.Poljanski käis külas «Raadio 4″ juures, kus andis raadiokuulajatele ülevaade meie tegevusest sõjaarheoloogia valdkonnas, sõjahaudade hooldamisest, sõjaveteranide toetusest.

31. mail 2018. aastal meie organisatsiooni liikmed Tallinna Teise Maailmasõja osalejate ühistu palvel andsid Tallinnas elavatele veteraanidele kinkepakid. Tore, et selline pikaaastane tava jätkub pärast V.I.Metelitša lahkumist nüüd edaspidi Nina Ivanovna Pavlova juhtimisel.

1. juunil 2018. aastal käisime Margarita Kozlova (Tsontševa) külas ja panime tema mälestusi kirja.
Margarita Kozlova on sündinud 28. septembril 1923. aastal Sverdlovski linnas. 1924. aastal kolis koos emaga Ivanovo linna. Enne sõda lõpetas keskkooli 10 klassi. Oli mobiliseeritud ÜLKNÜ (ehk Komsomol) poolt ning aitas organiseerida koolihoonetes sõjaväehaiglaid. 10 kuud töötas saanitaarina. 1942. aasta aprillis mobiliseeriti Punaarmeesse. Lõpetas kahenädalalised sõduribaaskursused 329. suurtukiväe tagavarapolgus. Teenis sidemehena, prožektoristina 54. õhutõrje suurtükiväediviisis, mille ülesandeks oli õhutõrje ja tankitõrje teostamine Moskva kaitse edelapoolses sektoris. Lõpetas sõda 23. juunil 1945. aastal jefreitori auastmes. Autasustatud Suure Isamaasõja ordeniga (II järk), medaliga „Võidu eest Saksamaa üle“.

20. aprillil 2016. aastal me käisime Lidia Glebova juures ja kirjutasime tema mälestusi ümber. Lidia sündis 5. aprillil 1922. aastal Zagorsk linnas, Moskva oblastis. Koolis lõpetas 8 klassi. Peale seda astus sisse Moskva ehitus tehnikumisse. Peale sõja algust läks töötama lennuehitustehasesse № 30. Öösiti oli korrapidajana haiglates, hoolitses haigete eest. 1942. aasta septembris Lidia oli kutsutud Mere Sõjaväe laevastikku. Radisti erialal läbis ühendatud kooli Moskva Laevastiku Ekipaaži juures.1943. aasta märtsis oli saadetud raadio-telegrafistina PVO KBF juhtimisesse Leningradi. Ajateenistust alustas Petropavlovski kindluse raadiojaamal, operatiivrühma Juhtimise PVO KBF koosseisus osales lahingutes Võborgi, Tartu, Narva, Eesel saare (Saaremaa), Memelem (Kalipeda) all. Autasustatud: ordeniga «Isamaasõda» 2.järk, medalitega «Leningradi kaitse eest», «Lahingu teenete eest», «Saksamaa võidu üle eest», märgiga «Suurepärane sidetöötaja».

2. aprillil 2016 me külastasime ja paime Henrich Borodankovi mälestused kirja. Henrich sündis 2. veebruaril 1924 Vologda oblasti Niazskoje külas . Ta lõpetas keskkooli seitse klassi. Aastal 1940 astus ta Tšherepovetsi kolledži,töötas mehaanikuna masinatraktori jaamas. 29. novembril, 1942 aastal on kutsutud koostatud Punaarmeesse ja pärast laskurite kursuste läbimist teda registreriti 949 th 259 jalaväediviisi jalaväerügementi. Diviisi koosseisus osales ta Donbassi, Zaporozhye, Nikopol-Krivoy Rogi ründoperatsioonides. 1944. aasta alguses oli nooremseersant Borolankovil oli 42 tapetud sõdurit ja vaenlastest ohvitserit. 8. veebruaril 1944 saadeti Henrich Vassiljeviš Vene NFSV Ülemnõukogu nimelisele Moskva Punalipu jalaväekooli. 24. juunil 1945.a osales kooli ühendatud rühma koosseisus ajaloolisel võiduparaadil.
Autasustatud: ordeniga»Isamaasõda» II järk, «Punane Täht», medalitega «Sõjaväeliste teenete eest», «Vapruse eest», «Võidu eest Saksamaa üle»

29. aprillil 2016.a meie klubi liikmed osalesid Meelis Muhu dokumentaalfilmi «Täna me mängime sõda» esilinastusel. Filmis räägitakse sõjaajaloolise rekonstrueerimise liikumisest Eestis ja välismaal.

On möödunud tervelt 6 aastat ja lõpuks me saime kätte CD –skänneeritud kaheköiteliste 1941-1945. aastatel Suure Isamaasõja sõjas hukkunute mälestusraamat“. Eesti Suure Isamaasõja Keskmuuseumist. saadud materjalidega . Tänu rahvusvahelise meeskonna Anton Eremenko (Riia), hoolikale tööle: Natalia Gurova (Tallinn), Inna Petrova (Tsernomorskoje asula) skänneeritud materjale tehti elektroonilisel kujul!

19. aprillil 2016. aastal meie käisime Hendrik Arro külas ja panime tema mälestusi kirja. Hendrik Arro on sündinud 25. juulil 1925. aastal Tallinnas. Enne sõda õppis Riiklikus Inglise Kolledžis. 1943. aasta märtsis läks vabatahtlikuna Saksa sõjaväes moodustatud 127. (mere) Luurelennugruppi, kus teenis tehnilise personali hulgas ja sai lennukirelvuri väljaõppe. 1943. aasta septembris oli suunatud väljaõppmiseks lennukooli Grobina linnas. 1944. aasta juunis lõpetas lennukooli sõjaväelenduri kvalifikatsiooniga ning ta suunati 11. Öölahinglennugruppi (NSGr.11). Grupi koosseisus sooritas kokku 63 lahingulendu nii Narva kui ka Tartu rindel. Lahingutegevuse eest sai pronks ja hõbe rindelennuspange ning 2. klassi Raudristi. 18. septembril 1944. aastal lennugrupp baseerub Lätis, Blome lennuväljal, 24. septembril – Liepaja piirkonnas. 1. oktoobril Heiligenbeilil asuv NSGr.11 oli laiali saadetud. Isikkoosseis suunati Taani, Esbjerg linna, kus oli plaanitud moodustada langevarjurite rügement „Baltische Legion Falschirmarmee“ nime all. See ei olnud aga moodustatud ning 1944. aasta detsembri saadeti Hendrik Arro Dortmundi, õhutõrje-suurtükiväe gruppi nr.96. Pärast õhutõrje raskerelvade kasutamisväljaõpet saadeti 20. Relvagrenaderide SS-diviisi tagavarapataljoni. Selle koosseisus sattus rindele, Wittenbergi piirkonda, seejärel Tšehhoslovakkia territooriumile. 9. mail 1945. aastal Hendrik Arro sattus vangi tšehhi partisanidele. Sama aasta suvel õnnestus tal naasta Eestisse. 1946. aasta suvel lõpetas Tallinna Reaalkooli ja sama aasta sügisel astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti (Tallinna Tehnikaülikooli). 7. oktoobril 1950. aastal oli arreteeritud ja mõistetud 25 aastaks vangi. Kinnipidamiskohaks sai vangilaager Magadani oblastis. Vangilaagrist vabanes 17. septembril 1955. aastal välja antud amnestiaseadluse põhjal, pöördus tagasi Eestisse. Tal õnnestus õpinguid ülikoolis jätkata. Pärast ülikooli lõpetamist 1957. aastal on töötanud sama ülikooli sooj.